Minu vasemal käel, üle klassiruumi vahekäigu, istus pisike tüdruk. Ta oli tuntud uue vihiku alustaja. Või siis tuntud koleda käekirja, sodiste ja tindiplekiliste vihikute poolest. See oli umbes 40 aastat tagasi. Jah, tõesti, siis kirjutati esimestes klassides veel tindiga.:)
Mäletan kuidas õpetaja teda naeruvääristas ning me ta üle itsitasime iga kord kui ta uue vihikuga tundi ilmus. Mina ka. Ometi, oleksin tahtnud teha sedasama. Alustada uue vihikuga. Puhtalt lehelt. Visata vana ja sodine minema. Vaadata lootusrikkalt uue poole.
On see sulle tuttav?
Aasta algus on nagu uus vihik. Puhas. Plekkideta. Veel täis kirjutamata.
Panin esimesed read oma selle aasta vihikusse kirja (kirjutamine on minu jaoks parim mõtete seedimise viis). Pikema mõtlemiseta seisis märkmikus:
“Näha ja märgata head. Kiita. Tänada. Olla rahul. Mitte viriseda. Mitte oodata, et olukorra muutus toob kaasa rahu. Otsida ja teha ise rahu.”
Rahulolematus ja virisemine minu mõtetes on nagu tindiplekid vihikus. Koledad ja suured. Rikuvad vihiku ja muudavad kirja pandud sõnad loetamatuks.
Soovin, et ma ei võitleks olukordade ja inimeste, vaid oma suhtumise muutmise eest. Selline sai minu uue alguse mõte.
Raamatusse, mille loodan sellel aastal välja anda läheb see mõte lühiloona:
Kõige ilusam aeg on algus.
Alguses on teele asumise indu. Sihikust, mis ei vaata kõrvale ega mõtle ees ootavale konarusele.
Alguses on jõudu, sest seljas pole läbikukkumise taaka. On siirust, sest pole pettumuse alandust. Julgust, sest algus ei usu, et ta ei saa hakkama. On rõõmu, sest ees ootab kohalejõudmine.
Aasta, elu, värske suhe, tühi paberileht või uue päeva hommik.
Algus on kõige ilusam aeg.
Kommentaarid